Hambad on olnud terve elu mu ebakindluse põhjuseks. 

Kui lapseeas hakkasid piimahambad asenduma jäävhammastega, kasvasid need kõveralt ja puseriti. Käisin küll tublisti hambaarstide juures, et võimalikke auke kohe parandada, ja samuti pesin hambaid hoolikalt. 

Kui olin teismeline, jõudis ka minu väikelinna breketiravi, kuid meie perel polnud ei aega ega finantsilisi vahendeid minu suu korrashoiuks. Mäletan, et paljud klassikaaslased kandsid breketeid, ja kuigi see tundus üsna jube ja raske aeg, nägin ilusat tulemust ja unistasin, et minul oleksid samuti ilusad valged sirged hambad. 

Hambaarstid ja teised heatahtlikud inimesed kommenteerisid tihti mu hambaid ja küsisid, kas ma pole breketiravile mõelnud. Proovisin isegi hambaklambreid, kuna nende eest maksis haigekassa, kuid loobusin ruttu, sest nendest polnud mingit tolku. Iga kord hambaarstil käies langes mu niigi olematu enesehinnang veel paari tuhande võrra miinusesse, sest hambaarstid rääkisid omavahel, kui puseriti ja kole ja kitsas ja kollane mu hambumus on. Et mul on hobusesuu.

Täiskasvanuks saades ei muutunud midagi peale selle, et hakkasin alates 19-aastasest hambaravi eest ise maksma. Mul oli pidevalt korraga mitu auku, juurepõletikud, trügivad tarkusehambad, mis põhjustasid naaberhammastele valu ja põletikku. Mitmed hambad on välja suretatud, mulle on instrumente juurekanalisse jäetud, mida ei saa isegi mikroskoobi all kätte, ja iga kord seesama teema: „Kas sa pole breketiravile mõelnud?” 

Ma ei tahtnud kunagi naerda või naeratada nii, et mu hambaid oleks näha.

Kõik, kes on breketiravi peale mõelnud, teavad, et Eestis on see esiteks überkallis lõbu, mida ma ei saanud endale lubada, ja teiseks peab kõigest ortodondi konsultatsiooni järjekorras olema juba kaks aastat. Ning ravi võtab mitu aastat aega. Garanteeritud ilusat tulemust keegi ei luba. Ja paljudel, kes on läbinud breketiravi, on hambad hiljem jälle „sõitma” hakanud ning nad on pidanud läbi tegema uue ravi. 

Koroona ajal käisin taas hambaarstil, vahe oli umbes 1,5 aastat ja parandati umbes seitse auku, tehti hambakivi puhastus ja soodapesu. Kokku läks umbes 1000 €. Ja kuna enamik hambaid on parandatud ja suurem osa hammastest oli täidis, soovitati tungivalt nendele hammastele panna hambakroonid, mille hind tüki kohta on 500–700 €. Esialgu oli vaja vähemalt kuuele hambale seda teha. Pärast seda visiiti nutsin kodus mitu nädalat.

Ma ei tahtnud kunagi naerda või naeratada nii, et mu hambaid oleks näha. See oli mu kõige suurem kompleks ja õudusunenägu. Ja mõeldes, et iga aasta kulub suuri summasid hammaste parandamiseks ning et olukord on üsna trööstitu, sattusin veelgi suuremasse masendusse.

Loe edasi