Pärastlõunal hakkasime raviga pihta. 

Kõigepealt tehti mitmeid valuvaigistavaid süste ja siis hakati hambaid lihvima väiksemaks, kuni nendest said „hai hambad”. Mul ei olnud absoluutselt valus, ebameeldiv küll oli ja vahel väsisin suud lahti hoidmast. Kogu aeg küsiti, kas kõik on hästi ja kas vajan pausi. Vahepeal tegime pause. 

Kõik hambad said lihvitud kuskil 3-4 tunniga. Siis tõmmati välja kolm hammast: kaks tarkusehammast ja üks hammas, mis oli väga üldisest rivist väljas. Tehti veel 3D skaneering ajutiste kroonide jaoks, tehti süst ja kirjutati, mis antibiootikume ja valuvaigisteid apteegist osta. Ämm ootas terve aeg fuajees, kuid teda koheldi seal nagu kuninga kassi. Kogu aeg toodi kohvi ja vett ja küsiti, kas kõik on hästi ja kas saab veel midagi pakkuda. Samuti anti talle ülevaade, mis minuga parasjagu tehakse.

Kella viie ajal viidi meid tagasi hotelli puhkama. Kell kaheksa õhtul pidid nad meile järgi tulema ja viima tagasi kliinikusse ajutisi hambaid saama. Mul ei olnud valus. Ma olin küll väsinud ja suu veritses veidi. Peeglipilt hai hammastega oli üsna nukker, aga jäätise söömine aitas nii kurbuse kui veritsuse vastu. 

Kui ma esimest korda peeglisse vaatasin, hakkasin õnnest nutma!

Magasin paar tundi ja läksime tagasi kliinikusse. Seal läks umbes tund aega ja mul olid ajutised hambad suus. Kui ma esimest korda peeglisse vaatasin, hakkasin õnnest nutma! Minu jaoks oli juba see nii täiuslik tulemus. Täiesti uskumatu! Tehti veel mõned skaneeringud ja väikesed ajutiste kroonide lihvimised. Ajutised kroonid pandi ajutise liimiga kinni. 

Valisime kaua päriskroonide värvitooni. Ma ei tahtnud liiga valget Hollywoodi naeratust, mis pimestaks kõiki. Samas kui juba teha, siis võiksid need olla valgemad kui mu enda kopraonu hambad. Pikalt valides ja proovides ning silmamunade värviga võrreldes saime kroonide värvi valitud ja õnnelik inimene viidi hotelli tagasi. 

Sain 3 päeva puhata, rannas lesida ja ekskursioonidel käia. Süüa sain hästi, ei tohtinud ainult väga kõva toitu süüa, nagu porgand või õun ja kõvem liha. Võtsin kõiki ravimeid, nii nagu pidi ja mingit valu ei olnud.

Viiendal päeval tuldi lõuna paiku meile hotelli järgi. Pidin saama oma päris kroonid. Ajutised võeti maha, puhastati ja siis hakkas pihta pikk täppistöö. Valminud kroonid võeti ükshaaval ette, prooviti hambale, võeti ära ja kirjutati üles, mis vajas veel sättimist. Seejärel viidi tagasi laborisse ja ootasime veel. Kokku vist proovisime kolm-neli ringi kõiki hambakroone ükshaaval. Kui kõik oli korras ja sobis, liimiti päriskroonid oma hammastele otsa. Järgnesid lipikutega mälumistestid, nii nagu meilgi tehakse pärast plommi panemist, et miski ei jääks kuskil segama.

Kui kõik sai täiuslik, lubati ka minul oma hambaid näha. Minu õnn oli piiritu. Minu uus peegelpilt, nägu täitsa muutunud, ilusad sirged hambad reas ... Ma ei suuda seda tunnet edasi anda.

 Minu õnn oli piiritu. Minu uus peegelpilt, nägu täitsa muutunud, ilusad sirged hambad reas ... Ma ei suuda seda tunnet edasi anda.

Meid viidi tagasi hotelli, kus saime kaks päeva puhata. Siis külastasin kliinikut veel üks päev, kus tegime uued röntgenid, samuti fotod. Sain ka bruksismikaped, mida kanda esimesed pool aastat. Kuna olukord suus on harjumatu, võisin öösel alateadlikult hambaid krigistada või kokku suruda. Need kaped on kaitseks.

Lahkusin Türgist rõõmsana ja naeratasin kogu aeg kõigi 28 hambaga. Uute hammastega sööma ja rääkima harjumine võttis umbes 2-3 kuud.

Aasta hiljem niisama puhkusereisil olles sõitsin hambakliinikusse ja lasin üle kontrollida, kas kõik on korras. Mind võeti taas vastu nagu VIP-külalist, mind mäletati nimepidi ja kallistati. Mul pole vahepeal hambad valutanud ning röntgen oli korras. Samuti sain kiita hea suuhügieeni eest.